1816. aastal kolis pere Kenti, kus lapsed said maal vabas õhus ringi joosta. Isa ametnikutöö võimaldas poisil saada mõned aastad haridust erakoolides ja iga vaba hetke veetis ta lugedes. Charlesi isa ei osanud kahjuks rahaga ümber käia ning lõpetas 1824. aastal võlgade tõttu Londoni vanglas. Tol ajal oli kombeks, et vanglasse asusid koos mehega ka tema naine ja noorimad lapsed. 12aastane Charles sattus elama peretuttava juurde ning külastas ülejäänud perekonda vanglas pühapäeviti. “Siis lõppes minu lapsepõlv,” on ta hiljem kibedalt meenutanud.

Charles pidi elatise teenimiseks asuma tööle rottidest kubisevasse saapamäärdevabrikusse, kus tuli teha kümnetunniseid tööpäevi. See periood jättis temasse tugeva jälje. Oma lapsepõlveaastaid on ta kirjeldanud raamatutes “David Copperfield” (1850) ja “Väike Dorrit” (1857). Dickens soovis väga parandada oma maa tööliste eluolu ja töötingimusi ning sellest inspireerituna sündisid romaanid “Oliver Twisti seiklused” (1838) ning “Nicholas Nickleby elu ja seiklused” (1839).

Esimene armastus

1830. aastal kohtus Charles kauni neiu Maria Beadnelliga ning armus temasse esimesest silmapilgust. Noormees soovis abielluda, kuid kahjuks ei kiitnud naise pankurist isa seda suhet heaks. Charles oli tema arvates liiga noor ja sobimatult vaene. Just lootuses võita neiu süda ja ta isa heakskiit, otsustas nooruk saada kirjanikuks. Kolm aastat hiljem, kui Charles sai 21, korraldas ta suure peo ning kutsus sinna ka Beadnellide pere. Charles rääkis peol Mariale taas oma tunnetest ja lootustest, kuid neiu lükkas ta tagasi – tema arvates oli tegu ikka veel poisikesega. Charles solvus hingepõhjani ning katkestas temaga igasugused suhted. Kuid pole halba ilma heata – pole kahtlustki, et just õnnetu armastus Maria vastu inspireeris Dickensit looma Dora tegelaskuju “David Copperfieldi” romaanis.

Viljakas abielu

1834. aastal viis elu Charlesi kokku Catherine Hogarthiga. Naine oli just kolinud Šotimaalt Inglismaale, kuna tema isa asus toimetajana ametisse ajalehte The Morning Chronicle, kus ka Charles tollal ajakirjanikuna töötas. Noored armusid ja seekord kõik toimis – paar kihlus 1835, abielluti 1836 ning esimest last tervitati juba 1837.

Catherine. Allikas: Wikipedia.

Abielu algusaastad olid väga õnnelikud – Charles jumaldas noort abikaasat ning naine hindas ja toetas väga mehe hoogu sisse saavat kirjanikukarjääri. 1840ndatel reisis paar palju ringi, muu hulgas Ameerikas, Prantsusmaal, Itaalias ja Šveitsis. Abielu osutus väga viljakaks ning neile sündis kokku kümme last.
Dickens oma töölaua taga.

Kahjuks hakkas suhe aja jooksul lagunema – Catherine ei saanud hästi hakkama kõigi majapidamiskohustuste ja kümne lapse eest hoolitsemisega ning kutsus appi noorema õe Georgina, kellest saigi peagi nende tegus majapidajanna. Charles süüdistas oma naist saamatuses ja laiskuses. Samuti hakkas mees kurtma, et abikaasa ei ole enam temaga intellektuaalselt samal tasemel. Peagi kolis paar eraldi magamistubadesse.

Salapärane armuke

1857. aastal tutvus Charles 17aastase noore näitlejanna Ellen Ternaniga. Neiu oli palgatud mängima üht rolli Charlesi kirjutatud näitemängus. Naine võlus Charlesi täielikult. Charles kirjutas tollal heale sõbrale John Fosterile: “Vaene Catherine ja mina ei ole teineteise jaoks loodud, me teeme üksteist õnnetuks, see peab lõppema.” 1858. aastal juhtuski piinlik intsident käevõruga. Catherine süüdistas Charlesi armukese pidamises ning kuigi Charles ajas seda igati tagasi ja väitis, et tal on kombeks kinkida ehteid kõigile tema etendustes mängivatele näitlejannadele, lagunes nende abielu lõplikult.

Ellen. Allikas Wikipedia

Charles oli 45 ja Ellen vaid 18, kui neist paar sai. Kuna ametlik abielulahutus ei oleks tollal nii kuulsa isiku kui Charles Dickens puhul kõne allagi tulnud, kolis Catherine lihtsalt nende ühisest kodust välja. Charles ostis eksnaisele maja ja hobukaariku ning määras elatisraha; vanim poeg kolis ema juurde, kuid ülejäänud lapsed jäid isaga, kelle eest hoolitses edasi Catherine’i õde Georgina.

Charles oli 45 ja Ellen vaid 18, kui neist paar sai.

Charles kirjutas avalikkusele vagatseva kirja, milles selgitas oma abielu purunemist, väites, et “lahku mindi mõlema poole rahumeelsel kokkuleppel”, seejuures kiivalt varjates, et tal on armuke. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ei kohtunud abikaasad enam mitte kunagi. Catherine elas järgmised 20 aastat õnnetuna oma majakeses. Ellen jäi Charlesi kõrvale mehe surmani 1870. aastal, kuid seda hoiti range saladuskatte all.

Naise olemasolu mehe elus varjasid kõik Charlesi lähikondsed, tema lapsed ja isegi Ellen ise. Ringlesid kuulujutud, et Ellen jäi lapseootele, kuid laps suri sünnituse ajal. Ellen oli kirjas ka Charlesi testamendis ning mees jättis talle surres korraliku summa, kuid ka see vaikiti maha.

Siiani leidub neid, kes idealiseerivad 19. sajandi mõjukaimat kirjameest, väites, et Charlesi ja Elleni suhe oli platooniline. Siiski pudeneb pidevalt uusi tõendeid, mis lubavad arvata, et paari liitis tugev armastus.

Mõned aastad tagasi juhtus kurioosne lugu – üks Cotswoldsis elav inglane avastas kevadist suurpuhastust tehes iidvana piibli kaante vahelt kirja, mille Dickens kirjutas 1857. aasta mais advokaadile. Selles kirjeldab kirjanik oma lahkumineku tagamaid ja tingimusi. Keegi ei tea, kuidas see kiri Inglismaa sellisesse ossa sattuda võis, kuid see müüdi avalikul oksjonil lausa 2976 naela eest.