Ülikoolis õpetati ratsutamist aastatel 1802-1891, selleks oli oma ratsamaneež ja alaliselt tööl ratsutamisõpetaja. Maneež oli aastail 1802-1821 veel puitehitis, aga 1821. aastal valmis kivihoone, mis hävis Esimeses maailmasõjas.

Mõisnike ratsajahtidest on kirjutanud isegi Eduard Vilde, näidates seda ühes oma jutus noore teenijanna silmade läbi kui tõestust, millised julmad inimesed need mõisnikud on.

Kodus võidi ratsa põldude vahel ringi sõita ja naabermõisates külas käia, osaleda ratsajahtidel, aga edevamad, adrenaliinist sõltuvamad, andekamad ja karjäärihimulisemad noored läksid Peterburi Nikolai Ratsaväekooli ja käisid hiljem läbi Ohvitseride Ratsaväekoolist sealsamas Peterburis. Need koolid ja ratsakaardiväe eliitväeosad olid parim võimalus viibida õukonnas või selle lähedal, osaleda suurtel tseremooniatel (1896. a Nikolai II kroonimine) ja üldse olla nähtaval. Baltlaste eelis vene aadli ees oli kodumõisa lähedus, range luterlik kodune kasvatus, head sidemed saksa soost eelkäijatega ratsaväe kõrgemas juhtkonnas.

Kõige rohkem võisid ära teha need, kes said ratsaväekoolide ülemateks, ratsakaardiväe eliitpolkude ülemateks, keiserlike tallide ülemateks, riiklike hobusekasvanduste valitsuse ülemateks. Neil ametikohtadel on endast jälje jätnud väga paljud baltlased. Teenete eest sellistes ametites said mõned neist kõrgeima õukondliku auastme – ülemtallmeistri tiitli, palju rohkem oli neid, kes teenisid sellega võrdse ratsaväekindrali tiitli sõjaväeteenistuses. Need teenistused käisid tavaliselt paralleelselt, vaheldumisi oldi lahingutes ja õukonnas.

Ratsaväekoolid kui Venemaa ratsutamishariduse keskused kujunesid lõplikult välja 19. saj teisel poolel varasematest näidis- ja õppeeskadronidest. Nikolai Ratsaväekool (edaspidi Nikolai RK) oli pikima eellooga – juba 1823. a asutati alamporutšikute ratsakool. Oma viimase nimetuse sai see 1864. a. Aasta hiljem alustasid Tveri Ratsaväekool ja Jelizavetgradi Ratsaväekool. Ohvitseride Ratsaväekool rajati ohvitseride õppeeskadroni asemele alles 1882. aastaks. See oli kõrgem sõjakool, teised keskastme koolid, kuhu võeti juba 16-17 aastaseid noori, sageli küll palju vanemaid.

Nikolai RK oli neist elitaarseim ja nõudlikem. Õppemaks oli ülikõrge, näiteks hilisem Doni kasakaväe ataman valges liikumises, Saksamaa kasakavägede peavalitsuse juhataja Teises maailmasõjas, kindralleitnandi poeg kindralleitnant Peter Krasnov (1869-1947), väga viljakas kirjanik rohkem kui 40 teosega, meenutas, kuidas tema perekonnal polnud kuidagi võimalik kanda selles koolis õppimise kulusid. Ka nõudmised õppetöös olid kõrged, aga need kaks aastat kindlustasid ka kõrge karjääri. Õpilased ja lõpetanud nimetasid oma kooli „kuulsaks kooliks“ või lihtsalt Kooliks.

Igaüks, kes Tallinnast rongi või bussiga Peterburi jõuab, näeb Balti vaksali esiselt väljakult üle Obvodnõi kanali mingi suure hoonetekompleksi pikka igavat seina. Selle taga asuski Nikolai RK oma tallide, kasarmute ja abihoonetega. Ja muidugi maneežiga, kus on ratsutanud Lermontov, Mannerheim ja tõenäoliselt kõik kunagised N Liidu paremad ratsanikud, ning ka Eesti koondise liikmed kuni 1970-ndate aastate lõpuni.

Traditsioonid olid koolis karmid. Kaheaastase õppeaja esimene kursus pidi austama ja teenima teist kursust, pidi õppima absoluutset allumist. Nad olid „metsloomad“, aga teisel kursusel said „onudeks“, „kornetiteks“ (kuigi see auaste anti tegelikult alles lõpetamisel) ja aasta nooremate jaoks isegi „maapealseteks jumalateks“. Igal „loomal“ oli oma „jumal“, kes teda kasvatas. Iga eksimus vääris karistust, peamiselt olid selleks kätekõverdused ja kükid. Aga sõrmegagi puutuda või jämedate väljenditega solvata oli keelatud. Kui läks kakluseks, visati mõlemad põhjust küsimata koolist välja. Seaduse järgi kriminaalkuriteoks tunnistatud duellidesse suhtuti kergemalt. Näiteks Mannerheim pääses Serbia kuninga venna duellil sekundandiks olemise eest kartsaga, kuigi kohtu alla andmisel oleks pidanud soldatiks minema.

Kui keegi arvas, et teda oli ebaõiglaselt koheldud, võis ta kaevata aukohtusse. Õiglaselt karistatavaks eksimuseks oli aga esmakursuslase jaoks iga kõrvalekaldumine traditsioonidest või lugupidamatu käitumine oma „maapealse jumala“ vastu. Näiteks et satuti vanema kursuse territooriumile tualettruumis, mindi üles nende trepist, ei teatud oma „onu“ elulugu või tema tüdruku nime. Kui anti käsk saada maksimumhinne, tuli see täita, kui kästi midagi õppimata jätta, tuli ka seda täita.

Selline „dedovštšina“ oli vabatahtlik: kooli astudes pidi kursant valima, kas ta nõustub teenima traditsioonide järgi või tahab elada määrustiku järgi. Kes ei nõustunud, see oli „punane“ (rebase tähenduses) ja ta ei kuulunud seltskonda. Ametlikult oli ta täieõiguslik kursant, aga temaga lihtsalt ei räägitud. Seda teed ei valinud peaaegu mitte keegi.

Ohvitseridki nõudsid, et kõik tuleb välja kannatada ja kõigega hakkama saada. Tõrke eest takistuse ees võidi kartsa panna. Hilisem maailmakuulus treener, „naturaalse koolkonna“ looja , Ameerika hunter-stiili suurim autoriteet Vladimir Littauer (1892-1989) kirjeldas oma mälestustes, kuidas ta kukkumise järel lamama jäi, põlvekeder paigast ära, ja ohvitser kõndis tema ümber, küsis: „Ega te viga ei saanud?“, ja kui ta siis vapralt ägises: „Ei, mitte väga“, anti sõduritele käsk: „Koristage ta siit minema.“

(järgneb)

Allikas: ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal.