Augustimaru 1967
Need, kes elasid 50 aastat tagasi üle augustitormi, on võrrelnud seda maailma lõpuga ‒ kõikjal oli pime ja ragises, majadelt lendasid katused, meri tungis tuppa, põlispuud murdusid pooleks, nagu oleks Kalevipoeg nendega müramas käinud. „Sajandi tormiks” nimetatud orkaani tuule kiiruseks mõõdeti 6. ja 7. augustil 30–35 meetrit sekundis. Tuulega kaasnesid paduvihm ja äike, mis lõi mitmel pool majadesse. Augustimaru muutis mõneks ajaks inimeste ajaarvamist ‒ sündmustest hakati rääkima „enne tormi” ja „pärast tormi”.
Pidžaamaväel ja paljajalu
Piret Mildeberg, kunstnik
Elasin kogu augustikuu Valgemetsa pioneerilaagris Ahja jõe kaldal. See augustipäev oli olnud tore – ema ja mu parim sõber Eltsu olid mulle rongiga Tallinnast külla sõitnud. Kotitäis head-paremat rühmatuppa kappi viidud, saalis külaliste auks peetud kontsert kuulatud, jalutuskäik jõe ääres ja uudistevahetus tehtud, asusid külalised viimase Tallinna rongiga koduteele. Laagrirahvale kuulutas fanfaar öörahu.
Lapsed läksid rühmatuppa raudvooditesse magama. Kakskümmend tüdrukut ühes suures toas, uni ei tulnud kõigil korraga. Naabervoodi neiul kukkus midagi krõbinal põrandale ja mina ronisin oma voodi alla seda ära tooma. Just siis astus tuppa korrapidaja-kasvataja, leidis mu pimedas maas roomamas ning pani noomides karistuseks ja teistele hoiatuseks suure akna juurde seisma. Mul polnud seal seismise vastu midagi, akna taga kiikusid ja kohisesid Valgemetsa põlised männid, kummardusid kummaliselt madalale. Vaatepilt oli võimas ja muinasjutuline!
Seal ma siis seisin paljajalu ja pidžaamas ning nautisin looduse vaatemängu ... Hulk aega hiljem avanes rühmatoa uks, sisse jooksis ähmi täis kasvataja, haaras mul ümbert kinni ja palus ehmunult vabandust, et oli mu unustanud. Küsis, kas ma kartsin ja kas ma tahaksin vett juua, mis tundus mulle veidi naljakas. Siis saatis ta mu voodisse.
Hommikul selgus, et meie rühma maja ees oli noor mänd pikali, laagri territooriumil oli mitmeid puid juurtega maast lahti kistud ja sööklale väga lähedal oli murdunud vana suur mänd. Kasvatajad olnud öösel päris paanikas, kui torm oma võimsust näitas. Valgemetsa laagrimajad olid mändide all – suur õnn, et puid katustele ja nende all magajatele ei kukkunud.
Hiljem kuulsin emalt, et rong oli Valgemetsast Tallinnasse tavalisest tunde kauem sõitnud, sest puud langesid rööbastele ja ette tuli mitmeid ettenägematuid ootepause. Rongirahval oli päris jube olnud.
Magus hirmutav tunne
Heldur Leinola, fototoimetaja
Ega ma tormi ennast ei mäletagi – olin Käsmus pioneerilaagris ja magasin öösel selle kõige tormisema aja lihtsalt maha. Hommikul jäi igatahes igapäevane rivistus ära, kuna suured puud olid platsile kukkunud. Oksarisu vedeles praktiliselt kõikjal. Ja oli mingi ebamäärane, pisut hirmutav ja samas nii magusalt põnev tunne, et on toimunud midagi erilist.
Ema oli mul samal ajal Leedus ekskursioonil ega teadnud kogu loost enne, kui hakati Eestisse tagasi jõudma ja silma puutusid esimesed tuulemurrud. Siis, kuskil Häädemeeste kandis, said nad ajalehest täpsemalt aimu, mis möödunud ööl juhtus. Hirm oli muidugi suur, sest laps oli ju mere ääres ja tormi käes veel pealegi. Aga koju jõudes kuulis ta raadiouudistest pea esimese asjana, et lastega pole tormi ajal õnnetusi juhtunud. Ja veel mäletab ema, et tuulemurdudes oli tormile järgnevatel aastatel väga hea metsmaasikasaak.
Ning üks lugu veel, mis võib olla ka legend. Pärnus olevat toona jõe ääres veel väiksemaid pudulojuseid peetud ja nii juhtuski, et kui torm tuli ja jõge paisutas, olevat üks siga oma aedikuga koos allavoolu purjetanud.
Põlvini vees
Merike Merilain, sünoptik
Olin sel ajal Tartu ülikooli sisseastumiseksamitel. Mällu on jäänud veevood, mis Toomemäelt alla voolasid. Sai paljajalu peaaegu põlvini soojas vees sulpida. Mäletan ka Toomemäel murdunud iidseid puid. Hiljem kodu poole sõites imestasin Haapsalu äärelinnas Paralepa pool hõredaks muutunud mändide rinnet. Muud isiklikku mälestust pole, ülejäänu on kuskilt loetud või hiljem kolleegidelt kuuldud.
