Armastus on hinge toit

Otsi alati oma printsi, soovitab maikuu eesti Naises menuraamatute autor Elme Väljaste (64), kellelt hiljuti jõudis lugejateni põnevik “Silm sihikul”.

 Millal sa esimest korda armusid?

Kui nägin teda televiisoris ja kuulsin raadios laulmas, siis lummas mind tema hääl, tema ilus ja sõbralik nägu, mõned tema laulud, mida lauldi meiegi peres sünnipäevadel alati üheskoos. “On kallis mulle kodupaik” ja “Saaremaa valss” kõlavad praegugi kõrvus, kui meenutan, et tegin kindla otsuse ning teavitasin sellest ka oma vanemaid, et minu meheks saab – onu Georg Ots. Õnneks ei hakanud nad mulle epistlit lugema. Olin siis kolmene ja mees, kellesse olin silmini armunud, minu unelmate prints, kolmekümneviiene.

 Miks on armastus elus oluline?

Armastus on hinge toit. Kui seda pole, jääb hing nälga, ja me teame hästi, millisteks tegudeks näljasolija võimeline on.

Mida oled armastuse nimel teinud?

Georg Ots jäi minu jaoks kättesaamatuks. See võis mõjutada ka minu edaspidist elu. Ma pole, tunnistan, armastuse nimel võidelnud. 

Milleks sa armastuse pärast valmis ei oleks?

Olen mõtelnud, et silmini-kõrvuni armumine on üks ohtlik asi. Selle nimel võib minna kas või surma.

Kuidas armastust hoida?

Probleemide korral tuleks tunda südamega, mitte mõtelda mõistusega. Pole vaja korrutada peas, et aga ta ütles mulle nii, aga ta tegi sedasi ja ma teen nüüd talle tagasi. Soovitan keerata mündile teine külg ja proovida-vaadata, mis juhtub siis, kui lausud: “Annan sulle andeks, sest armastan sind.”

Milline armastusfilm ja -romaan on sulle elu jooksul enim mõju avaldanud?

Lapsepõlves nähtud “Mister X”, akrobaadi rollis Georg Ots, ja hilisemas eas “Madisoni maakonna sillad”, kus fotograaf Robert Kincaidi rollis Clint Eastwood. Raamatutest avaldas erilist muljet teismelisena loetud John Galsworthy suurromaan “Forsyte’ide saaga”. 

Kas armastus on sõna või tegu?

Armastus on tunne.

Kuidas oled parandanud oma murtud südant?

Andeksandmisega.

Millise meeldejääva komplimendi oled oma armastatult saanud?

Tegelikult ei meenu hetkel ükski eriliselt meelde jäänud kompliment, sest eesti mees on sõnadega kitsi. Ja mis kasu olekski romantikast, kui päris teod jäävadki üksnes sõnadeks, kui tegelikke tegusid taga pole... Ometi on mulle üks kompliment meeldinud, mida lugesin kuskilt ning kasutasin ka oma 2014. aastal ilmunud armastusromaanis “Silmini armunud”. “Ma ostan sulle üksteist roosi. Kümme päris ja ühe võltsi. Ja ma armastan sind, kuni viimane roos närbub.” Kas pole ilus?

Milline on armastuse argipäev?

Üheskoos eluplaanide tegemine ühise hommiku- ja õhtusöögiga ning kui kõigele vaatamata tuleb rutiin, siis kähku kinno, teatrisse, spaasse või kahekesi reisile. 

Armastuse suurim õppetund sinu jaoks?

Otsi alati oma printsi, seda soovitasin tütrele juba siis, kui tema oli kolmeaastane. Minu jaoks oli unelmate printsiks kindlasti Georg Ots. Esimese armastuse õppetunniks on, et enamik printse elavad muinasjuttudes, filmides, raadiosaadetes, vaid mõned üksikud on ära eksinud pärisellu. Ainult võta kätte ja leia nad üles!

Mis annab märku, et armastus on otsa saanud?

Kui ei tunne enam südamega, vaid mõtled üksnes mõistusega.

Millal on mõtet armastuse nimel pingutada ja võidelda, millal mitte?

Kui konnal ei ole mitte ühtegi printsi tunnust ehk kui konn jääb konnaks, siis jäta ta konnatiiki. Nii saate mõlemad õnnelikuks. 

Mõni romantiline hetk, mida raatsid jagada…

Kell on pool kuus hommikul. On novembrikuu lõpp teispool maakera. Kaks pensioniikka jõudnut ärkavad ilma äratuskellata, sest päike piilub kardina vahelt hotellituppa. Ruttu üles, hambad puhtaks, ujumisriided selga, käterätt kaenla alla ja kähku randa, sest päevane peesituskoht Lõuna-Hiina mere kaldal tuleb reserveerida juba varakult, muidu pead leppima kohaga hotelli territooriumil asetseva basseini ääres. Viskame rätikud bambusest sirmi all olevatele lamamistoolidele ja läheme hommikusele jalutuskäigule. Mina korjan huvitavaid teokarpe, mis öö jooksul rannale uhutud, aga tema kõnnib jalgupidi vees. Igal hommikul jalutame pisut kaugemale kui eelmisel päeval. Edasi-tagasi kindlasti oma viis kilomeetrit.

Vietnamlaste argipäev on alanud juba mitu tundi varem. Kohalikud tulevad merelt, on silmini riietega kaetud, et päike ei pruunistaks nende nahka. Üks-kaks-kolm tõmmatakse üheskoos kalavõrke välja. Osa kükitab liivarannal, koonusekujulised mütsid peas, kindad käes, sokid jalas, ning sorteerib kõrini kinni nööbitult imetillukesi kaldale uhutud teokarpe. Kas me sööme neid päeval mingis toidus, ei tea? Lihtsalt mõnus on.