“Leidsin sellise, kus oleks juba kevadel soe. Et saaks varakult salatit, tilli ja muid maitsetaimi.”

Artišokke ja tomateid kasvatab ta ka ette, aga teab, et liiga vara neid kasvuhoonesse viia ei tasu, venivad välja. “Kui mõni agronoom Sepamaale satuks, naeraks ta ennast ilmselt herneks. Sest teeme maatöid omast tarkusest ja vaatame lihtsalt külvikalendrist, millal on juurika-, millal lehepäev.”

Pärnumaale on aga ilmunud üks uus nähtus... šaakalid. Kevaditi saabuvad Anni vanemate talumaadele rendilambad ning kui varem võisid loomad öö läbi väljas olla, siis nüüd tuleb nad aedikusse sulgeda. “Naabrimehel sõid šaakalid nädalaga 20 lammast ära! Kaamera salvestistelt on näha, kuidas nad kambaga tulid,” räägib Anni.

Kui Anni väike oli ja langevat tähte nägi, soovis ta tavaliselt endale papagoid. Üksvahe olidki need linnud ta lapsepõlvekodus. Praegu on papagoikujuline peegel Annil köögis seinal ning ka ta keraamikust õe Liisu Arro türkiissinistel, korallpunastel, roosamannavärvi taldrikutel-kaussidel on kõvernokad aukohal. Õe loodud kuldsulgedega tassidest pakubki Anni värskelt jahvatatud kohvi. Kohvimasina surin on nende peres mõnus igahommikune traditsioon.

Kuid eks neid langevaid tähti, millele soov kaasa anda, on olnud ka mitmete suvede jagu. Anni mäletab, kuidas nad tähesadude ajal koos väikevend Johannesega öö läbi üleval olid, maal suure kivi otsas magamiskottides ootasid. “See oli nii paeluv ja müstiline.” Kord möödus üks täht nõnda lähedalt, et Anni kuulis õunapuu all seistes selle lennuvuhinat.
Ta ei tea kedagi, kes oleks näinud keravälku. Tema ise on koos vennaga juhtunud sellega samasse tuppa lausa kahel korral!

Täismahus kaanelugu loe Eesti Naise märtsinumbrist.