Andres Arrak neli aastat tagasi elu võimalikkusest pensionärina: määravad on keskmisel eluperioodil tehtud valikud


Andres Arrak neli aastat tagasi elu võimalikkusest pensionärina: määravad on keskmisel eluperioodil tehtud valikud
Foto on illustreeriv.Pexels.com

Tuhandeid edukaid eestlasi ootab vanaduses šokeeriv sissetuleku vähenemine, kirjutab tänane Eesti Päevaleht: "Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kes mõtlevad vaid sellele, kuidas nüüd ja praegu palju raha saada. Kuna pensioni pärast nad ei muretse, võib nende sissetulek pensionieas väheneda 80% või enamgi." Neli aastat tagasi rääkis majandusteadlane, eelmise aasta kevadel meie seast lahkunud Andres Arrak Elutark.ee-s elu võimalikkusest penionärina. Need mõtted ei ole vananenud.

Kas 50+ inimene on Eestis praegu kerge olla?
Kerge ei ole ühelgi põlvkonnal, kui just niinimetatud võitjate põlvkond välja arvata. Viimaste hulka kuuluvad teatavasti 1990. aastate keskel 25-aastaselt karjääri tippu jõudnud tegelased, kes praegu on 40+. Sellist situatsiooni ei tule Eestis enam kunagi, siis piisas vaid õigel ajal õiges kohas olemisest.
Millegipärast räägitakse meil peamiselt vanurite ja pensionäride raskest olukorrast. Ent olgem ausad, noorte, elu alustavate perede olukord ei ole kergem. Neil tuleb ju hakata peale nullist, neil pole ei kahvlit-nuga, voodilinu ega taburetti. Kõik tuleb alles hankida.

Andres Arrak. Foto Raivo Tasso

Kariibi-kruiis jääb Eesti pensionärile ilmselt igavesti helesiniseks unistuseks. Millal jõuame järele Euroopa pensionärile, kes just vanemas eas maailmas ringi rändab?

Tänasele pensionärile jääb ta tõenäoliselt jah helesiniseks unistuseks. Kuigi tunnen neid, kes reisivad. Aga sel juhul on see enamasti üle keskmise targa isikliku elukorralduse küsimus. Mõned reisivad näiteks välismaale lapselapsi hoidma ja on selle üle väga õnnelikud. Mina hea meelega hoiaksin neid kodus. Samal ajal me teame, et enamikku Euroopa vaatamisväärsusi ummistavad tõepoolest jõukate pensionäride (eriti jaapanlaste) hordid. Kaua ei kesta selline olukord ka nende jaoks.
Aga ma küsin vahel oma palju reisivate sõprade käest, kas neil ikka Soomaal on käidud.

Loe veel

Kas pensionieas palmi all „talvitada“ oleks mõistlik mõte?
See sõltub väärtushinnangutest. Mina ei vahetaks Eestimaa talve ega nelja kuni seitset aastaaega mitte mingi raha eest ühegi palmisaare vastu. See hingemattev ilu härmas Eestimaal… sel polegi hinda.
Jah, seal palmisaarel on soe, et mitte öelda palav. Aga mina saan oma Lõuna-Eesti maakodus panna halud kaminasse. Seal saarel lülitab õhtul keegi lülitist lihtsalt valguse välja. Meil on valged ööd. Enamik maailma lapsi pole mitte kunagi lumesõda mänginud ega lumememme ehitanud. Rääkimata metsa all jalutamisest, metsast seente ja marjade korjamisest ja järvest kalapüüdmisest. Kes mida hindab?

Mis on meievanuste suurim probleem?
Suurim probleem on, et pool sajandit okupatsiooni ja rumalat majanduslikku eksperimenti (mis polnud küll meie valik) lõhkus ära majandusteooriast tuntud loomuliku tulude-kulude elutsükli mudeli. Lihtsustatult näeb see välja nii: inimese elu jaguneb kolmeks perioodiks. Esimene algab sünniga ja on ilmselgelt ülekulu periood, see tähendab kulud ületavad tulusid. Kui kaua see kestab, sõltub paljuski sellest, kui kaua viitsib noor õppida. Ühelt poolt, mida kauem (ja õiget asja), seda parem. Ent ei ole ka suur saladus, et paljud õpivad (tasuta) ükskõik mida ja pikendavad lihtsalt lapsepõlve. Peaasi, et saaks kauem vanemate külmkapist süüa.

Mingil hetkel algab kõige pikem ehk niinimetatud säästuperiood. Tööturule jõudnud noor hakkab iseseisvalt raha teenima. Kui palju ja millises tempos see tulu kasvama hakkab, sõltub hoolimata skeptikute vastuväidetest ikkagi noore inimese akumuleerunud inimkapitali väärtusest, mis lõppkokkuvõttes määrabki tema turuhinna. Nüüd selgub, kas õpiti õiget (loe: ühiskonnale vajalikku) eriala ja kas saadakse sellel alal ka piisavalt heaks. Vahemärkus: ühiskonnale rahalise tunnustuse mõttes mittevajalik, aga iseendale ülioluline tegevusvariant on ka igati aktsepteeritav. Tähtis on, et keskmine periood oleks muu hulgas ka ettevalmistus kolmandaks.
Kolmas periood algab enamasti pensionile jäämisega ja lõpeb surmaga. Kindlasti tähendab see märkimisväärset sissetulekute langust. Milline on elukvaliteedi langus, sõltub eelkõige keskmisel perioodil langetatud otsustest.

Pensionäril on tõenäoliselt olemas eluase ja põhilised kodumasinad. Ka garderoobi ei pea uuendama iga hooaeg. Süüa võib ka juba mõistlikult. Meie praeguste pensionäride õnnetus on, et see oluline säästude kogumise periood lõhuti ära. Kui säästud olidki, siis haihtusid nad võõra võimu tuultes.

Mida saab keskealine ja vanem inimene ise selleks teha, et end mõnusamalt ja materiaalselt turvalisemalt tunda?
Aus vastus on, et tänane turvalisus ja mainitud mõnus olek sõltub ikkagi möödanikust. Kui me jätame sõjad, katastroofid ja õnnetused kõrvale, siis keegi ei ole tänapäeval vaene või rikas lihtsalt ühe sõrmenipsu tagajärjel. Meie praegune seis on pika aja jooksul langetatud paljude valikute tagajärg. Ka nõukaajal olid teatavad valikud olemas.
Kui ma oma isa tsiteerin, siis vaesus on iseloomu omadus. Muidugi on see räigelt öeldud ja äärmuslik seisukoht. Ent sama äärmuslik on väita, et kõik teised ehk siis ühiskond on süüdi. Tõde asub ilmselt kuskil vahepeal, nagu enamasti. Ent tähtis on, kuhu langeb keskmise eestlase hoiak niinimetatud keskpunkti suhtes. Kuigi keskmine eestlane kirub riiki ja valitsust, siis oma sisimas – olen ma veendunud – loodab ta siiski eelkõige iseendale. Usun, et see kuulub protestantliku elueetika juurde.
Ja kes on öelnud, et kõike peab mõõtma rahas? Laiemalt võiks küsida: kas õnn peitub rahas? Mina vastaksin, et kindlasti mitte, küll aga teeb selle puudumine õnnetuks. Kas Tallinna kõrghoone merevaatega katusekorteris tunneb end inimene kindlasti paremini kui Põlvamaa talutares keset lillelõhna ja linnulaulu? Pole kindel, eriti vanemas eas.
Kuna küsimus oli mõnusas ning turvalises äraolemises, siis pean sisse tooma perekonna mõiste. Probleem on selles, et aastatuhandeid toiminud peremudel on nüüdseks ära lõhutud.
Teadlased arvestavad inimkonna ajaloo pikkuseks 35 000 aastat. Sellest vaid viimased sada aastat (ehk siis kaduvväikesel perioodil) on inimesed:
a) maalt linna kolinud;
b) lapsed tegemata jätnud ehk need tarbimise ja reisimise vastu välja vahetanud;
c) hakanud poest süüa ostma, selle asemel et seda kasvatada oma maalapil;
d) vara pensionile läinud ja
e) soovinud rikkalikku pensioni saada.
Kurb lugu on, et selline mudel on juba pikemat aega pankrotis, see lihtsalt ei toimi enam. See näis toimivat niikaua, kui majandus kasvas kiiresti ning töötegijate ja ülalpeetavate suhe püsis 4:1 või 5:1 – mitmes Euroopa riigis näiteks tänu muukeelsele ja -meelsele migratsioonile. Täna on see suhe 2:1 ja homme 1:1. Mitte mingi valemiga ei õnnestu heaoluriikidele omast hirmkallist sotsiaalsüsteemi elus hoida. Ja meil ei õnnestu seda ka kunagi üles ehitada. Kas see on õnn või õnnetus, on omaette huvitav küsimus.
Tegelikult saab kõik alguse peremudelist. Minu vanaisa isa suri ära nii, et ta ei saanudki teada, mis on pension. Seda polnud vajagi. Kolm kuni neli põlvkonda elas ühe katuse all ja kogunes kolm korda päevas ühise laua taha sööma. Pere oli nii majandusüksus kui lasteaed ja vanadekodu. Tänapäeva vähelapseline või lastetu urbaniseerunud linnapere pole jätkusuutlik. Andrei Hvostovi juhtum kinnitab ühtlasi, et kui jätkusuutmatu peremudel otsib abi jätkusuutmatult sotsiaalmudelilt, siis on see tupiktee.
Selles kontekstis tahan ühele asjale veel tähelepanu pöörata. Reisimis- ja laiemalt liikumisvabadus on üks kallihinnalisemaid hüvesid, mille saavutasime. Kaugel karjääri tegevad ja raha teenivad lapsed on justkui uhkuse asi. Et mida tugevama tuule ma suutsin oma järeltulijate tiibadesse puhuda, seda tublim ja tegijam lapsevanem ma olen. Ja ajakirjanikud tormavad ummisjalu selliste tegijatega intervjuusid tegema.
Aga mis saab hiljem? Vanuigi istudki üksi oma kuusepuu all ja avad iseendale tehtud jõulukingitusi… Pole ka suur saladus, et valdav enamik teeb seal välismaal prostat tööd ega säästa eriti palju. Näiteks selleks, et oma kodumaale jäänud isa või ema elamisväärse vanadekodu arveid maksta, jääb seal teenitavast palgast väheks. See on karm reaalsus. Seda enam olen veendunud, et praegused põhilised probleemid on alguse saanud perekonna kriisist, mis on järgneva finants- ja majanduskriisi eeldus.

Andke nõu, kuidas kuidas järgmise pensionipäevani ära elada.
Raudseid ja alati toimivaid reegleid siin kindlasti ei ole.
Ühte asja tahaksin kindlasti soovitada. Enamik inimesi vähemalt püüab vanadusperioodi elatustaseme säilitamiseks kasvatada selle kolmanda perioodi tulusid. Selleks ka need kõikvõimalikud sambad ja pensionifondid. Muidugi, ka minu jaoks jäid need sambad lootusetult hiljaks. Aga pankade lobitöö (mõneeurosed meepotid ja sallid) ahvatles vanemaidki inimesi oma elusäästud neile kasumi teenimiseks annetama.
Minu soovitus kõlab järgmiselt. Mitte et pensionipõlve tulusid ei peaks püüdma kasvatada, aga palju parema efekti annab see koos kulude langetamisega. Kusjuures viimane tegevus on käepärasem ja efektiivsem.
Mida ma selle all silmas pean? Kõige tähtsam on kindlasti eluase ja sellega seotud kulutused. Ju see kuulub eestlasliku meelelaadi juurde, sest eriti siis, kui ollakse endale ise maja ehitanud, arvatakse, et „siiasamasse pean mina surema“. Kas ikka pean?
Läänes on suhtumine paindlik. Ausalt öeldes ei ole inimesel esimesed kolmkümmend aastat üldse oma isiklikku eluaset vaja. Suurema osa sellest ajast elab ta ilmselt kellegi teise majas. Kui hästi läheb, siis on need ta enda isa ja ema. Ja siis kulub umbes kümme või rohkemgi aastat õppimise ja maailma avastamise peale. Noor inimene reisib ja õpib eelkõige iseennast tundma. Elamispinna üürib just nii väikese kui vaja ning nii soodsa kui võimalik. Peaasi, et seljakott ja hambahari ära mahuksid.
Siis kuskil kolmekümnendate keskel hakkab (kui hakkab) tõenäoliselt tekkima tunne, et kuskile oleks vaja maha potsatada ja juuri alla ajama hakata. Mõnel mõlgub mõte isegi perest ja lastest. Lapsed aga vajavad kasvamiseks turvalist ruumi ehk kodu. Miskipärast arvatakse tänapäeval, et igal lapsel peab olema oma tuba (ja iPad või vähemalt nutitelefon). See laste kasvatamise ja üle ilma lennutamise periood kestab… no ütleme maksimaalselt 25–30 aastat. Kui lapsed läinud, ei ole seda mitmesajaruudust maja enam vaja. Pealegi, kes see tolmu pühib?
Ja nii liiguvadki üle 50-aastased inimesed edasi väiksemasse ja säästlikumasse korterisse. Oluline märkus: seda tuleb teha siis, kui jalg ja vaim veel kannavad. Ma tean enamiku vanurite vastuargumenti: kuhu ma siit oma juurte juurest ikka lähen. Juured? Kui kellegi juured on magalarajooni paneelmaja seitsmendal korrusel, siis ma kahtleksin selle inimese vaimses tervises. Ta võib seal nägupidi küll tunda iga prussakat, aga tavamõistes on juured kuskil seal, kus tema vanaisa kondid kirikaias puhkavad. Mitu juurtega inimest selle kriteeriumi järgi Eestis veel alles on?
Ja nii elabki vanapaar või üksik vanainimene liigsuures ja liigkallis korteris, ei jõua maksta kommunaalmakse, on elu üle õnnetu ja kõigi teiste peale tige ning valib Keskerakonda. Samal ajal oleks saanud korteri müügist nii palju raha, et osta teine, väiksem näiteks Antslasse. Hinnavahe oleks aidanud küttepuud ja uue külmkapi osta.
Nagu öeldud varem, on määravad keskmisel eluperioodil tehtud valikud. Paljud noored lasevad oma Lõuna-Eesti isatalu katuse kokku langeda. Vajalik remondiraha aga kulub Egiptuse või Türgi reisidele. Aga neid olulisi otsuseid on veel. Mina elan näiteks linnas ahiküttega korteris ja puud on oma (tegelikult vanemate) metsast. Ja ka ostes on see odavam kui keskküte. Tervislikum samuti. Liha- ja piimasaadused ning munad püüan võimaluse korral osta tuttava talumehe käest või turult.

Mida peaks tegema praegune pensionieelik?
Üks on selge, tänased alla 40-aastased ei tohiks solidaarsele riigipensionile eriti loota. Seega tuleks võimalikult palju planeerida oma tulevasi tulu- ja kuluvoogusid, püüdes viimaseid juba ette kahandada. Vajalikud kinnisvaraga seotud otsused tuleks teha juba varem, siis, kui mõistus veel selge ja jalg kannab. Testament tuleks samuti õigel ajal teha. See on oluline kahest aspektist lähtudes. See võib (aga ei pruugi) aidata oma lastega koos arukalt tulevikku planeerida. Teiseks hoiab see ära hilisemad tülid pärijate vahel, kes siis on vihased pärandaja, aga mitte üksteise peale.
Tänapäeva elu paratamatu joon on, et me elame suurema aja elust heal juhul vaid homses päevas, paljud aga vaid tänases. Täna palju tarbimist ja reisimist ei pruugi homme aidata. Lapsi peab olema ja neisse peab süstima õiged väärtushinnangud. Arutud ja sisutud välismaareisid liiva peale pikutama ei kujunda noortes õigeid hoiakuid. Paljudele ongi välismaa midagi sellist: meri ja taevas on sinised, liiv on kollane, ilm on soe ja süüa-juua saab nii palju, kui jaksad. Isamaa-armastus ei teki niisama. See kujuneb kodustest hoiakutest.

Eakate festivalil rääkisite, et Eesti tulevik on olla Euroopa vanadekodu: et rikkad välismaalased tulevad siia puutumata loodusesse elulõppu veetma.
Selle asja nimetus on inglise keeles silver economy. See hõlmab endas kõiki neid majandusharusid, mis on otsapidi seotud vanurite teenindamisega. Olgu see siis tervishoid, spaaäri või igat sorti turism.
Eesti on üks kiiremini vananevaid riike maailmas. Aga meil on ajalooline šanss teiste vananemiselt teenida ja ise sellest elatuda. Meil on hõreasustus, palju metsa ja järvi ning saari, meil on pikk rannajoon. Meil ei pea spaasid ehitama üksteisest saja meetri kaugusele. Pealegi saab meil pärast protseduure minna metsa alla jalutama ning tõmmata kopsud männilõhna täis. Selliseid paiku maailmas väga palju ei olegi. Ja neid veel suhteliselt maksevõimelisi lääne pensionäre, kes vajavad mudatamist ja leotamist, on kümneid ja sadu miljoneid.

Kas Eestis võiksid kunagi kerkida vanadekülad/linnaosad (nagu Rootsis, USA-s jm), kus saab üürida endale sobiva toa, maja või ridaboksi, kus on poed, kino ja muud asutused spetsiaalselt vanurite jaoks?
Rootsi ja USA ei ole head näited, kuna need baseeruvad hoopis kõrgemal elustandardil ja tulubaasil.
Aga nendesse vanadeküladesse ma hästi ei panustaks. Idee poolest võiksid nad töötada, aga ainult niikaua, kui noori ja krapsakaid vanureid tuleb järjest juurde. Kui keskmine vanus sellises asumis tõuseb liiga kõrgele, kukub süsteem kohe kokku. Nagu öeldud: perekonda ei asenda miski.
Teine võimalus, et sellisesse asumisse voolab kuskilt maksumaksja raha sisse.
Ja siinkohal ma küsiksin küll, kuidas saab ühe vanuri hooldamise kulu olla tänases hooldekodus nii kõrge? Kuskil on mingi viga sisse tehtud. Kindlasti saab neid asutusi pidada efektiivsemalt.

Palju räägitakse meil soolisest diskrimineerimisest, ent näiteks reklaame vaadates tundub, et meil on ealine diskrimineerimine: kõik hea, ilus ja mõnus on vaid noortele.
Tootjad ja reklaamifirmad ei ole lihtsalt veel ära tabanud, et just seesama silver economy on juba väga varsti tulus äri. Muidugi on noorte ostujõud suurem ja neile õnnestub rohkem absoluutselt mittevajalikku kaupa pähe määrida. Ent elanikkond paratamatult vananeb, vanu inimesi on üha rohkem. Neile suunatud mõistlike kaupade ja teenuste turg on tuleviku turg.

Mis hoiab inimest noorena/nooruslikuna?
See on iseloomu küsimus. Inimene on täpselt nii vana, nagu ta ennast tunneb. Mõne küljest pudeneb juba kolmekümnendates liiva.
Üks soovitus on: ärge kapselduge oma kinnisesse maailma. Suhelge nii palju kui võimalik! Kuskil naaberkorteris või naabertalus on kindlasti veel mõni eakas inimene. Oma toapugerikus omaenese hädade üle kurtmine ja maailma peale hammaste kiristamine ei ole edasiviiv tegevus.
Ja lõpuks – leidke endale mingi hobi. Muidugi, kui neid ei ole eluaeg olnud, on hiljem raske alustada. Hoidke ennast tegevuses. Kas või kuduge lastelastele sokke või valmistage kiikhobuseid, see tähendab, olge kasulik. Mõni lillepeenar mahub ka linnakodu majaserva ära. Tähtis on, et on, kelle või mille eest päeval hoolitseda. Lisaks võib see ju veidi rahagi sisse tuua. Vanainimesel läheb uni vara ära. Tõuskegi varem ja tehke paar plaaditäit pirukaid. Ahjusoojana läheksid nad oma kodutänavas kindlasti käiku.

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare