“See võis olla 15 aastat tagasi, kui mu lapselaps lasteaeda läks,” arvutab Tiiu. “Lastelt küsiti, mis tööd nende vanaemad teevad, ja Berit vastas, et tema vanaema uisutab. … Lapsekene, vanaemad ju ei uisuta!” Tiiu itsitab mõnuga.

Ta on jääl iga päev. Ainult siis, kui arst tahtis ta mullu puusaopile saata, tuli sisse paus – Tiiu ajas end Hiina massaažiga uuesti vormi (“Jube valus oli, aga aitas!”).

Elage, hüüatab Tiiu, inimesed, elage! “Ma teen tööd nii kaua, kuni õpilased mind vajavad. Mida kauem saan nendega riietusruumis rääkida, seda hiljem ma mutistun.” (Imelik oleks ka mõelda, et Tiiu Valgemäe nimelises uisukoolis pole Tiiu Valgemäed.)

Üks Tiiu õpilastest, 22aastane Gerli Liinamäe, tuli hiljuti taas Eesti meistriks. Seda meenutades jooksevad Tiiul silmad vett täis: “Inimest võib kallistada mitut moodi – kehaga või südamega. See kallistus, mis ma Gerlilt pärast võistlust sain, oli mulle miljoneid väärt!”

Tiiut treenis omal ajal Eesti meistriks teine vägev uisudaam Vaike Paduri, kes tuli esimese Eesti naissportlasena laia NSV Liidu meistriks. “Kui ma 1992. aastal Olga Vassiljevaga Albertville’i olümpiale sõitsin, oli mulle kõige tähtsam, et sain kaasa Vaike Paduri õnnistuse,” kinnitab Tiiu. Ja Olga uisutas end 21. kohale.

Aga, Tiiu, miks Eesti iluuisutajad seekord olümpial ei võistle?

Tiiu tõsineb. See on nädalapikkune jutt. Kuid kahtlemata on Eestis puudus jääst, mille peal tippsporti teha.

Oma südamesporti võrdleb Tiiu haigusega: “Kui laps esimeses uisutrennis jääle saab, ongi kõik! Ta jääb uisutamise külge kinni! Ja emast, kes lapsega kaasa tuli, saab tema treener, kes on jäähallis nii palju kui võimalik!”

 Loe lisaks Eesti Naise värskest numbrist: