Laps saab aru, et sinuga pole mõtet niikuinii rääkida. Kui see juhtub korduvalt, saab sellest muster ja aina vähem tõenäoline on, et suuremaks saades laps sulle oma asjadest räägib. Selle asemel, et laps minema ajada, ütle, et sa pead ühe asja esmalt lõpetama ja siis saa saad teda kuulata ja temaga pikemalt rääkida.
- Sa oled nii...
Lapsed usuvad kõike ilma kahtluseta. Äkkemotsioonina paisatud negatiivse sildistuse võtab laps kohe omaks ja teab sellest hetkestb alates, et on rumal, paha, küündimatu, lootusetu jne. Isegi neutraalsed või positiivsed sildistused seavad lapsed ebavajalikku või kohatusse positsiooni, olukorda, kus nad teavad, et neilt oodatakse targaks või häbelikuks olemist.
- Ära nuta
Ka variatsioonid: ära karda, ära ole kurb, ära ole tita ei tee lapse olemist paremaks, vaid saadavad sõnumi, et need tunded ei ole sobilikud. Selle asemel teadvusta lapse tundeid: sa oled vist väga kurb, et Mari ei taha sinu sõber olla. Või et pimedus võib olla hirmutav, kuna sa ei näe kuigi kaugele, kuid tegelikult pole karta midagi ja ma hoian sul käest kõvasti kinni, et oleks julgem. Nii näitad lapsele, et oled empaatiline ja saad temast aru. Laps lõpetab nutmise ja selle asemel kirjeldab oma emotsioone.
- Tegelikult sa ju teadsid, kuidas oleks tulnud teha
Tegelikult ei pruukinud laps selle peale tulla. Tal ei pruugi veel olla piisavalt kogemusi, et taibata, et vett täis kann on liiga raske. Ja isegi kui ta tegi sama vea juba eile, ei ole su kommentaar kuidagi toetav ega arendav. Kommentaarid nagu „kuidas sa said seda teha“ või „oleks juba aeg“ saadavad lapsele sõnumi, et nad ei saa iseseisvalt millegagi hakkama, rikuvad ära igasuguse omaalgatuse ning tekib õpitud abitus.
- Tee nii või muidu...
Ähvardused, mis saavad alguse vanemate frustratsioonist on harva toimivad. Varem või hiljem peavad tagajärjed aset leidma, muidu pole ähvardustel jõudu. Mida väiksem laps, seda kauem läheb tal aega arusaamiseks, mida ta peaks tegema, hoolimata karistusest. Uuringud näitavad, et tõenäosus, et kaheaastane kordab tehtud pahandust samal päeval uuesti, on 80%, hoolimata distsipliinimeetmete valikust. Ka suuremate puhul ei garanteeri distsipliinistrateegiad mingeid pikaajalisi tulemusi. Valik konstruktiivseteid viise, viia laps sellest olukorrast eemale, aeg-maha taktikad (laps istub rahulikult toolil ja mõtleb järele või läheb oma tuppa kuniks rahuneb ja vabandab), on efektiivsemad ja toimivamad kui negatiivsed tagajärjed, ähvardused ja füüsiline karistus.
- Oota kuni isa koju jõuab!
Selleks, et probleemilahendus toimiks, tuleb sellega tegeleda koheselt ise. Edasilükatud distsiplineerimine ei seosta lapse jaoks tehtud tegu ja tagajärgi. Laps on hiljem juba unustanud, et tegi midagi valesti. Ja karistuse ootamise agoonia võib olla karmim kui tehtud tegu ise väärt oligi. Karistuse lükkamine isa vastutusalasse saadab ka sõnumi, et ema sõna ei olegi vaja kuulata.
- Tee kiiresti!
Milline väikelaps suudaks kiiresti jalga panna sokke või leida üles oma kingad. Laps ei saa ajamõistest aru nii nagu täiskasvanu. Kui aga lapsevanem igal hommikul seisab käed puusas ja kriiskab oma lapse peale, saavutab ta sellega, et laps tunneb end pidevalt süüdi. Kiiremini ta sellepärast aga igatahes ei tee. Ükskõik mis, sina proovi jääda rahulikuks.
- Tubli töö! Tubli poiss!
Mis võiks küll kiitusel olla viga? Positiivne avaldus on aga kõige efektiivsem tööriist, mis lapsevanemal on. Probleem tekib, kui kiidetakse aga ka kõige lihtsamate asjade eest, sel moel kiitus devalveerub. Seetõttu kiida ainult asjade eest, mis nõuavad tõesti pingutust. Pildi joonistamine ja veeklaasi tühjaksjoomine seda ei nõua. Ole täpne – selle asemel, et öelda „Ilus töö“, kiida joonistuse värvivalikut, konkreetseid ideid ja teostusi. Kiida üigem ka käitumist, mitte last: „väga kiiresti said täna riidesse, just nagu palusin“.
