7 trikki tülitajate tõrjumiseks



7 trikki tülitajate tõrjumiseks

Istusime kolmekesi restoranis. Kõik naised, kõik iseendaga hakkama saavad, mitte ükski just maailma pehmeim isiksus. Aga ometi lõi meie suud lukku ja silmad maha ilmselgelt oma ABBA-ambitsioonidega – kui mitte muusika osas, siis vähemasti tagant moekalt pika soenguga – pool sajandit hiljaks jäänud ja mitte tingimata päris kaine turist.

Oma kaaslaste rõkatuste ja ruiete saatel peatus mees sageli meie juures ülistuskõnega naiste ilule. Me oleksime parema meelega omavahel rääkinud, menüüd lugenud või Hiina hümni pähe õppinud, aga selle asemel naeratasime malbelt enda ette, vältisime silmsidet ja ennekõike ei öelnud midagi ühemõtteliselt negatiivset. Miskipärast ei tulnud isegi selle peale, et soovida talle head teed, pikemat sammu ja edu edasises elus.

Korraliku tüdruku taak

Äkki on asi selles, et tüdrukuid õpetatakse viisakalt käituma. Olema meeldivad. Mitte minema konflikti. Mitte näima keerulised, raske seltskond, bitch. Isegi töökohal, avalikus ruumis või bussis ahistatud naised kirjeldavad sageli, et nad ei tahtnud vastu astuda, sest see tundub neile ebaviisakas ja kohatu. Jennifer Lawrence kirjutas on hiljutises essees, et ta on võrreldes meestaaridega läbirääkimistel miljoneid dollareid varem alla andnud, sest "ma valetaksin, kui ei ütleks, et osaliselt mõjutas mu otsust tegeliku võitluseta lepinguni jõuda soov inimestele meeldida. Ma ei tahtnud näida "keeruline" või "hellitatud."

Eks meiegi ei soovinud olla need kurjad naised ja lootsime, et härra ise aru saab. Ometi kukkus aga välja, nagu ei austaks me ei enda kõige kallimat vara – privaatruumi – ega ka mitte tüütu noorsandi aega, sest laseme tal järjekindlalt peaga vastu seina joosta.

Mehed käituvad harva samamoodi. Esimesel kursusel istusin armastatud õppejõuga õllekas ja rääkisin rahvusvaheliste suhete teooriast. Võõras kiledress soovis ühineda. Mina millegipärast ütlesin "jah". Õige kiiresti asus võõras kogu oma rasket elu kurtma. Mina olin kimbatuses, aga lugupeetud akadeemik lausus väga rahulikult: "Me tegelikult tahtsime oma asjadest rääkida." Kiledress vabandas ja liikus edasi. Mina olin järjekordselt olnud korralik tüdruk, kes käitus enda soove ja vajadusi eirava mökuna.

Loe veel

Et aususel ja respektil põhinev lähenemine põrkub sageli vastu soovi viisakalt käituda, panin kokku väikese ellujäämisõpetuse olukordadeks, kus tegelikult olla ei taha. Pole vahet, kas see on jutukas kaasreisija lennukis, pealetükkiv kosilane ööklubis või tuttav, kes teab, kuidas sa peaksid oma elu elama. Sinu aeg ja privaatruum on sinu omad ja väärivad kaitset.

Ära mine närvi. Päriselt. Sellest ei ole kellelegi kasu, kui sa olukorda isiklikult võtad. Teise poole sõnad pole sealjuures peaaegu kunagi reaktsioon sinu käitumisele, vaid tema olemise funktsioon. Sellisena seda võtta tulebki. Sinul on valik, kelle vaba eneseväljendusse tahad süveneda. Kui aga ei õnnestu jääda rahulikuks, siis pigem eemalda end olukorrast.
Just say no. Väljenda ennast ja oma soove selgelt ja ilma igasuguse emotsioonita. Emotsioon on reaktsioon talle ja paneb ta vastama, ning seda ei ole küll kellelgi vaja. Kui sa aga rahulikult nurka vaatad või meeleheitlikult teda ignoreerides oma asju teed (mis meil sõbrannadega nii hästi välja tuli), ei ole tüütaja ju saanud tagasidet, et ta tekitab sinus ebamugavust. Ütle selgelt välja oma soov, isegi kui see on, et ta läheks jalga puhkama.
Normaalne enesekehtestus. Tee endale teene ja loe veidi klassikalise mina-keskse ennastkehtestava sõnumi kohta. Eneseabi leidub internetis peaaegu sama palju kui kassipilte. Akadeemilisemat kirjandust ka. Mõlema puhul aitab ingliskeelne otsingusõna "self assertiveness". Salli Põldvere enesekehtestamistreeningud võivad olla elumuutvad. Tegelikult ka.
"Me tahame omavahel rääkida ja sinu ropud naljad takistavad seda." Vaata eelmist punkti.
"Mis sunnib sind arvama, et see on kohane käitumine?" / imestunud kulmukaar. Käitu, nagu sulle oleks rahvastepallis siil visatud. Püüdsid selle kinni, aga söödad kohe teisele poolele tagasi, peegeldades tema enda käitumist. Minu lemmiklause selleks olukorraks on: "Mis sunnib sind arvama, et see on teise täiskasvanud inimese/kolleegi/hea sõbra suhtes kohane käitumine?" Selle efektiivsem versioon on imestunud kulmukaar, mille maailmameister on ettevõtlusminister Liisa Oviir, kel on loomupärane anne erakordselt rumalate intervjuuküsimuste peale manada näole stoilise rahuga ilme, mille peale küsimus kordamisele ei lähe. Või nigeeria kirjanik Chimamanda Ngozi Adichie.
"Tegelikult ka, kas see on parim, mis sul pakkuda?" Konflikt, provotseerimine ja naeruvääristamine on meeleheitlikud meetodid meeleheitlikuks olukorraks, mis ei tee mitte kellelegi au. Need töötavad, kui tõesti pole võimalik endale muidu ruumi luua või minema kõndida. Need vahendid on olukorraks, kui keegi, kellega pead hiljem kokku puutuma, ei ole vaatamata eelpool kirjeldatud strateegiate kasutamisele aru saanud, et sa ei soovi saada rohkem e-kirju dokumentaalkaadritega tema alakehast. Töine ahistamine, sealjuures, tuleb selle inimese ülemusele eskaleerida.
Usu enda õigustesse ja harjuta. Kõik eelpool öeldu on aga tore teooria, kui sa tegelt ei usu, et väärid oma privaatruumi. Midagi ei muutu, kuni sa ise ei saa aru, kus sa lased ilma vastuväiteid esitamata oma varvastel talluda.

Kommunikatsiooniekspert ja aktivist Liisa Past

Allikas: www.feministeerium.ee