Scott Lilienfeld, psühholoogiaprofessor  Emory ülikoolis Atlantas, süüdistab vanusega seotud müütide tekkes mälu ja meedia kombinatsiooni: „Meile meeldib mäletada asju, mis on meie mälus koheselt käeulatuses. Markantsed näited vanuritest, kes on torssis, depressiivsed, ärritunud, vihased, on meie mälus sellepärast, et nad on suutnud mõjutada meid emotsionaalselt. Vanainimesed, kes on rahulikud, aktiivsed, nooruslikud, ei oma meie üle nii palju mõju ning ei jää seetõttu meelde. Meedia ning filmid aga mõjutavad meie alateadvuses vanuri stereotüüpi.“

Kui lapsed lahkuvad kodust, kogevad nende vanemad tühjusetunnet.

Müüdi kohaselt tunnevad lapsevanemad end hüljatuna ja depressiivsena, kui nende lapsed pesast lendavad. Tüüpiliselt see nii siiski ei ole, vaid toimiva suhte puhul saabub hoopis rahulolu abielust, väidab Joan Erber, psühholoogia emeriitprofessor Florida Rahvusvahelisest Ülikoolist. Nende inimeste puhul, kes on kaotanud sideme oma kaaslasega, võib laste lahkumine küll üksijäetust tekitada, kuid see on juba hoopis teine asi.

Keskeas elavad paljud inimesed läbi kriisi, tehes drastilisi muutusi oma elus.

Keskiga öeldakse olevat aeg, mil mehed leiavad omale uue noore naise või ostavad punase sportauto. See on kõige tuntum vanust puudutav müüt. Pole siiski tõendatud, et keskiga on selliste muutuste päästikuks. Erinevad rahulolematuse astmed, mida keskealised kogevad ei küündi reeglina kriisi tasemele. Ja kui kriisi kogetakse, oleks viga selles süüdistada ainuüksi vanust. „Kui sul on keskeakriis, on sul kriis olnud ka tõenäoliselt nooremas eas ning need jätkuvad ilmselt ka tulevikus,“ kommenteerib Erber. Huvitaval kombel juhtuvad mitmed elumuutvad sündmused, mida seostatakse keskeakriisiga hoopis muil eluperioodidel. Näiteks esimene abielulahutus toimub nii meeste kui naiste puhul hoopis 30ndate eluaastate algul, tükk maad enne keskiga.Ning kui sportauto ostetakse 40ndates eluaastates, siis pole see seotud kriisiga, vaid sellega, et lõpuks suudetakse seda, mida on poisikesest peast igatsetud, endale lihtsalt lubada.

Vanusega kaasnev depressioon on normaalne

Ehkki noored inimesed võivad muret tunda saabuvate aastate pärast, ei tekita see neis depressiooni. Näiteks Ameerika Ühendriikide rahvaküsitlused näitavad, et kõige õnnelikum demograafiline grupp on just eakamad inimesed. Lilienfeld usub, et müüdi, nagu oleksid vanemad inimesed depressiivsed, on osati loonud fakt, et vanemate inimeste seas esineb enam.

Müüdist kerkib esile aga kohe kaks probleemi:

Esiteks, sõbrad ja tuttavad usuvad, et keskealise või vanema inimese äärmuslik kurvameelsus on normaalne ja seetõttu ignoreerivad probleemi. Tegelikkuses ei ole depressioon normaalne, ning selle tähelepanuta jätmine võib osutuda suureks veaks.

Teiseks, ootused võivad muutuda reaalsuseks – kui vanemaealine tunneb,  nagu arvataks või temalt oodataks, et ta on õnnetu, võib ta selle rolli võtta ning loobuda kurvameelsuse vastu võitlemast.

Vanemaks saades kardad rohkem surma

Vananemine võib viia inimesed küll elu lõpule lähemale, kuid samas avab neid ka mõistmisele, et see on reaalsus. Vanematel inimestel on väiksem surmahirm kui keskealistel. Nad on aktsepteerinud fakti, et elu pole igavene ning naudivad sel põhjusel ka elu rohkem. Keskealistel on aga enamasti lapsed või vanemad, kes neist sõltuvad, mistõttu nad ka muretsevad enam, mis saab, kui nende endiga midagi peaks juhtuma.

Suurem osa inimestest ei tule toime igapäevaste kohustustega

See müüt on suuresti kinni vanema inimese ning argikohustuste definitsioonidest

Vanem täiskasvanuiga on väga suur ajavahemik. Noored vanainimesed vanuses 65-74 ei erine keskealistest eriti millegi poolest. Ning ehkki haigused ja dementsus võivad seada piirid sellele, mida keegi on võimeline tegema, siis vanus kui selline, neid piire ei sea. Suurem osa inimesi tuleb oma igapäevaste tegevustega kenasti toime.

Üks suurem muutus, mida vanus võib endaga kaasa tuua, on väiksem kohustuste hulk. Näiteks pole sul vaja enam lastele süüa teha.  Ning ehkki üle 85-aastased võivad vajada juba rohkem abi, eelistatakse elada siiski iseseisvalt, mis tähendab sageli, et elupaik tuleb vahetada linnakorteri vastu, kus abi vajadusel lähedal. Kuid täielik abist sõltuvuse tõenäosus on siiski väike, kuid pole just tõsist vaimset või kognitiivset terviseprobleemi.

Allikas: Livescience.com