Mida teha, kui midagi teha ei taha?

Naisele, kelle elus on justnagu kõik olemas – terve poeg, kena kodu, tegus kaasa, tasuv töö – , tundub, et mees vist petab teda. Ja isegi, kui ei peta, tahaks naine oma ellu veel midagi! Midagi … ehedat, vapustavat, erilist, kõikemuutvat! Elamusi! Kasvõi pisut värsket valu selle igapäevarutiini asemele! Või hoopis sõita kuhugi – äkki Portugali?

Midagi taolist tunneb ilmselt äsjalinastunud uue eesti mängufilmi „Portugal“ (režissöör Lauri Lagle) kangelanna, keda väga veenvalt, kohati lausa lummavalt kehastab Mirtel Pohla. Ka Margus Prangel naise elukaaslase rollis on igati mõjus, samuti jäi meelde Anne Türnpu osatäitmine. Mis aga – vähemasti mind isiklikult – häiris, oli filmi tempo, õigemini selle puudumine. Jah, operaatoritöö (Erik Põllumaa) oli hea ning paljud kaadrid, mis vaataja silme ette pikkadeks hetkedeks otsekui rippuma jäid, saatjaks mediteerima kutsuv helitaust, kahtlemata vaatamist väärt. Aga mõtted, paraku, kippusid sel ajal omi radu rändama – ja need rajad polnud sugugi filmiga seotud. Usun, et lühendamine-tihendamine oleks sellele linaloole vaid kasuks tulnud. Võib-olla mõjub tulemus tugevamalt just neile, kes lähevad seda vaatama spliinist kantud meeleolus kui ei taha midagi teha, lähen kinno…