Küüneseen, katkised kannad, veenilaiendid - suvel paistavad jalahädad rohkem välja
Dermatoveneroloog Liina Tedremetsa sõnul on küüneseen kõige tüüpilisem seeninfektsioon. Tavaliselt nakatutakse, kui käiakse paljajalu ühiskondlikes duširuumides, garderoobides, saunades, ujulates ja spordisaalides, kus pind on niiske. Haigustekitaja võib küünele sattuda ka nakatunud inimeselt.
Küüneseen areneb sageli naha seenhaigusest. Kui viimast ei ravita õigeaegselt, võib seen levida küüntele. Küüneseenhaiguse teket soodustavad mitmed tegurid: mikrotraumad, sünteetilisest materjalist sokkide kandmine, kitsad kingad ning teatud spordialad, nagu ujumine, matkamine ja maratonijooks. Üldistatult soodustavad küüneseenhaiguse teket kõik olukorrad, milles jalad higistavad, hauduvad, niiskuvad või saavad korduvaid põrutusi. Vanusega oht haigestuda kasvab. Põhjuste hulka kuuluvad muuhulgas aeglustunud vereringe ning suurem vastuvõtlikkus seente suhtes.
Küüneseene sagedasemaks tunnuseks on paksenenud ja kollakaks muutunud küüneplaat, mis on hakanud küüneloožist eralduma. Vaevustena võivad esineda veel sügelus, põletik küünevalli piirkonnas ja/või küünega piirneval nahal ning valulikkus käimisel. Tihedamini esineb küüneseent just varvastel, kuna varbaküüned on sageli suletud umbsetesse, soojadesse ja niisketesse jalanõudesse, mis on seente vohamiseks ideaalne keskkond.
Et kindlaks teha, kas küüntel on seeninfektsioon või mõni muu küünedefekt, tuleks külastada pere- või nahaarsti. Sama võiks teha ka siis, kui retseptita müüdavad ravimid ei avalda mingit mõju – paljud saadaolevad medikamendid ravivad (seennakkusega) küüsi, kuid mitte kõik neist ei tapa seent, mis infektsiooni põhjustab.
„Väiksema küüneseene kahjustuse korral võib proovida seenevastaseid tilku, lakke, pliiatseid ja kreeme, mida leidub apteegi käsimüügis,“ soovitab dr Tedremets. „Tihti kombineeritakse omavahel tablettravi ja paikseid vahendeid. Paranemist saab hinnata alles kuude möödudes, kuna küüned kasvavad aeglaselt ning ravimid püsivad küünes 6–9 kuud pärast ravi lõppu.“
Kannad katki
Paljajalu või lahtiste kingadega käimine kipub põhjustama paksenenud kannanahka ja -lõhesid. „Kõige sagedasemaks kandade lõhenemise põhjuseks on naha hõõrdumine, mille tagajärjel nahk kaotab oma elastsuse,“ sõnab Ida-Tallinna Keskhaigla Nahahaiguste polikliiniku vanemarst Pille Konno. „Ülekaalulistel esineb jalataldade sarvkihi paksenemist sagedamini, kuna surve taldadele on suurem. Tõsisematest nahahaigustest võib lõhesid kandadel põhjustada ka psoriaas.“
Kui paksenenud nahk ja lõhed tõsiselt häirima hakkavad, võetakse pahatihti raspel või žilett ning üritatakse probleemi kiiresti kõrvaldada. Pediküürijad aga hoiatavad, et sel moel võib häda ainult hullemaks minna.
Laske kannanahka lõigata ainult ilusalongis. Sügavate kannalõhedega peab minema arsti juurde, pisemad õnnestub enamasti ise välja ravida. Kodus tuleks kandu kord nädalas raspeldada ettevaatlikult ja mõõdukalt pimsskivi või kannariiviga. Eelnevalt on hea jalgu käesoojas meresoolavannis 5–8 minutit leotada ning hoolikalt kuivatada. Määrimiseks saab appi võtta spetsiaalsed nahapaksendite vastu võitlemiseks mõeldud kreemid.
Veenilaiendid
Kõik teavad, et seisev töö – nagu müüjatel või juuksuritel – võib põhjustada veenilaiendeid. Ometi on samavõrd ohustatud ka istuva töö tegijad. Veenilaiendid ehk varikoos vaevab Eestis iga kümnendat naist. Nagu seismine, vähendab ka pikaajaline istumine verevoolu veenides. Sagedamini tekivad veenilaiendid päriliku eelsoodumuse korral, kuid varikoosi väljakujunemist soodustavad ka kontsakingade kandmine, kehakaalu tõus ja liikumisvaegus (halvendavad vereringet), raskuste tõstmine ja kandmine ning kuum dušš ja saunalava.
Veenilaiendeid tasuks kahtlustada, kui jalad väsivad kiiresti, esineb raskustunnet, turseid ja valusid. Õhtuti võib sääremarjas või mujal jalgades tekkida krampe. Pärast pikka seismist või istumist – eriti soojade ilmadega – võib jalgades tekkida sügelus ja rõhumistunne. Tihti jäetakse sellised kaebused tähelepanuta, kuna haiguse algstaadiumis segavad veenilaiendid ainult kosmeetiliselt. Sääre alumise kolmandiku nahk tiheneb, kaotab oma elastsuse, muutub läikivaks, kuivaks, vigastub kergesti ning sidekoe vohamise tõttu nahaalune rasvkude praktiliselt kaob. Haiguse arenedes tekivad kroonilised veenipõletikud, mis sageli lõpevad säärehaavandi tekkega. Kuna haavand võib jälle avaneda ja järjest suureneda, ei ole vaevus enam edukalt ravitav.
Veenilaiendite raviks on levinuimad vahendid tugisukad, mis parandavad verevarustust. Apteekides müüakse ka verd vedeldavaid geele. Kui mure suur, aitab paraku vaid kirurgi nuga.
Et ennetada veenilaiendite teket, tasuks võimalikult sageli asetada jalad kõrgemale, kõndida jalgsi, sõita jalgrattaga ning ujuda – siis töötab lihaspump, mis aitab venoossel verel ülespoole liikuda. Säärelihastele tasuks teha harjutusi, näiteks tõusta regulaarselt varvastele ja kandadele. Vältida tasub pikaajalist seismist ja jalgade sundasendit.
Igapäevaseks jalahoolduseks:
pese jalgu leebe seebiga, mille pH on nahasõbralik (5,5);
iseäranis hoolikalt kuivata varbavahed;
kreemita kandu jalakreemiga ja eemalda pärast kreemi imendumist ülejäägid salvrätiga – eriti varbavahedest!
lõika varbaküüned kandiliselt, et vältida küünte sissekasvamist;
ära raspelda kandu sagedamini kui kord nädalas;
et vältida jalgade higistamist ja turseid, ära käi samade kingadega päevast päeva, vaid püüa neid vahetada, suvel kanna lahtiseid jalatseid;
ära kanna sünteetilisi sokke;
kanna saunades, ujulates ja treeningsaalide pesuruumides jalatseid;
pese sukki-sokke 60-kraadises vees;
arvesta, et suvekuumaga koormavad kõrged kontsad liigselt jalgu;
anna jalgadele puhkust ja käi paljajalu. See karastab, ergutab vereringet ning vähendab jalgade väsimust.
(Allikad: dr Pille Konno; dr Liina Tedremets)
Elukiri
