Minul ei ole täiuslikku rahvariidekomplekti ja ma ei ole seda endale kunagi ka eesmärgiks seadnud. On Kadrina seelik, sest meie maakodu asub selles kihelkonnas. On Kihnu seelik, sest selle saarega seob mind ülikooliaegne etnograafiapraktika ja -armastus. On päevinäinud ja paigatud valge pitskrae ning kurrutatud käistega vana linane pluus. Lisaks palju täiesti igapäevaseid riideesemeid, mis minu meelest eri komplektidesse sobivad ja etnograafilist eesti vunki lisavad. Siis veel mitmed värvilised sukkpüksid ning pärlid, sõled ja rätikud. Hoian kõiki üheskoos kohvris, sealt on neid hea valida ja kiirkorras rõivahädas sõpradele, tuttavatele, lastele ja lastelastele laenata. Ja neid hädalisi on üha rohkem...

Aga kõik sai alguse ühest sünnipäevakingist, millest ma lapsena esialgu sugugi vaimustunud polnud. Minu vanaema kinkis mulle käsitsi kootud ja emapoolsele suguvõsale kuulunud rahvariidevöö. Mida aeg edasi, seda maagilisemaks see vöö muutus ja nii olen seda reliikviana kandnud küll seelikute, kleitide ja isegi teksapükstega! – sest mina olen seda usku, et meie kohus on autentset rahvariiet küll au sees hoida, aga meie õigus on seda just nii kanda, nagu süda lustib. Rahvariie ei ole vaid muuseumieksponaat. Ja et see nii pole, näeme eeloleval juubelilaulu- ja tantsupeol, kus esinejaid on kutsutud kandma just nende kodukoha rõivakomplekte oma täiuslikus ilus. Vahva!

Ajakiri Eesti Naine soovib anda inspiratsiooni ja nõu­andeid kõigile osalejatele: ka rongkäigule kaasaelajatele, publikule lauluväljakul ja tantsu­staadionil. Ilma meieta oleks ju esinejatel igav ja pidu poolik! Otsime üles kodukoha mustrid ja äratame etnograafiaarmastuse oma südames!

Järgmisest ajakirjanumbrist leiad rahvariidevööde tegemise ja kasutamise ideid.

.
Pildid 1, 3, 4, 5, 7, 8, 9, 11, 14 – Signe Kivi isiklik kogu; 2, 13, 15 – sukad, õlasall, kindad, rätik Eesti Käsitöö Maja; 6 – kampsun Riina Tombergi kollektsioon,  Eesti Käsitöö Maja; 10 – kampsun Riina Tombergi kollektsioon, kotike Eesti Käsitöö Maja,
.