Menukirjanik Katrin Pauts on mugavalt laisk
Menukaks krimikirjanikuks saanud Katrin Pauts (41) on astunud ühe roositud Muhu pätiga Agatha Christie ja teisega Juhan Smuuli jälgedes. Pärast äsjailmunud romaani “Marduse tänav” plaanib Pauts end juba ammendama hakanud žanrist välja murda.
Lapsepõlves puhkasin sageli Koguva külas. Minu Muhumaa koosnes turistiidüllile omaselt kadakaist, metsmaasikaist, sammaldunud kiviaedadest ja kergelt kriiksuvast rattast, millega augustiõhtuti Rootsivere poole ujuma sai sõidetud. Kas ma teadsin, et teisel pool Muhu saart lõhestavat maanteed seisab samal ajal tühjal põllul üks suurte silmadega tüdruk, minust vaid paar aastat noorem? Ei. Kuid ometi olemas ta oli, nagu oli ka tema Muhumaa – sootuks teistsugune kui minu oma: täis koolikiusamist ja raamatutesse põgenemist ning igatsust tuleviku järele, mis ühel hetkel peab ju kohale jõudma.
Küllap teab iga ajakirjanik, et on minevikus teinud midagi, mida meenutada ei taha. Nii nagu
Katrin Pauts (41), olen minagi jõudnud vorpida uudislugusid Õhtulehele ning toimetada teleprojekte, mille ainsaks eesmärgiks kergema meelelahutuse pakkumine reklaamipauside vahelisel ajal. Kuid Pauts suutis jätta Tallinna ja meediamammona ning minna tagasi Muhu saarele ematallu, et pühenduda raamatute kirjutamisele. Tema “Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu” on lummav lugemine.
Ühel varasügisesel päeval kohtusime endisesse lauta rajatud ilusalongis, kus mummuliste kingadega perenaine Pautsile juuksevärvi pähe pani ja aurava kohvi välja kallas. Ning seal, oma juuksuritroonis, rääkiski Muhumaa tuntuim elav kirjanik isikupäraselt jõulisel moel armastusest ja kehakaalust ja palverändudest ja loomingust. Ennekõike aga sellest, mida tulevik küllap veel toob.
