Meie perel oli ka oma välismaa-sugulane. Mu vanaema õde oli Eesti ajal kaugsõidukaptenile mehele läinud ning too oli enne suurt sõda oma perega Uus-Meremaale kliimapakku kolinud. Ise ta hakkas üsna pea taevastel meredel seilama ja pere pidi ilma toitjata hakkama saama. Seepärast polnud neist ilunäljas nõukogude neiudele suuremat kasu. Kord aastas sai vanaema paki, milles lisaks juba läbiloetud naisteajakirjadele oli alati kolm-ühes-kingitus: ilurätiku peale trükitud kalender koos kohustusliku vapilinnu kiiviga. See pandi esiti rätikupuule köögirätikute ette rippuma, uue kalendri saabudes taandus eelmine kõigepealt linikuks ning hiljem juba ise köögirätikuks.